Elu võib võtta ootamatu pöörde – mõtteviis muutub, väärtused nihkuvad, või saad aru, et oled seni liikunud vales suunas. Samal ajal ei kao minevik kohe ära. Sinu varasemad valikud, maine või eksimused võivad jääda sind saatma, isegi siis, kui oled ise muutunud.
Peegeldus
Pauluse lugu meenutab, et muutumine on protsess, mitte hetk. Uus algus ei pühi minevikku olematuks ega tee vanu jälgi nähtamatuks. See tähendab, et suund on muutunud, isegi kui tee kannab veel eelmiste sammude jälgi. Ka Paulus pidi elama teadmisega, et teised mäletavad, kes ta oli. Usaldus ei tulnud kohe ja tema muutus ei olnud kõigile usutav. Aga Jumal ei oodanud, kuni kõik teised oleksid veendunud. Ta alustas tööd seal, kus süda oli pöördunud, mitte seal, kus maine oli taastatud. See tuletab meelde, et elu, mis pöördub, ei ole katkine elu. Isegi kui see on konarlik ja aeglane, võib see olla alles algus.
Paulus
Paulus oli inimene, kes oli oma veendumustes kindel ja tegutses nende järgi kogu jõuga. Ta uskus, et teeb õigesti, isegi siis, kui tema teod põhjustasid teistele valu. Ühel teekonnal pöördus tema elu järsult – kohtumine Jeesusega pani ta senise arusaama kokku varisema. Paulus jäi pimedaks, abituks ja sõltuvaks teistest. Ta pidi õppima uuesti nägema ja uuesti alustama (Ap 9:1–19).
Paulus ei muutunud üleöö kõigile usaldusväärseks. Tema minevik käis temaga kaasas – inimesed kartsid teda ja kahtlesid tema siiruses. Alles aja jooksul, väikeste sammude ja ustavuse kaudu, kujunes temast keegi, keda hakati usaldama ja kuulama (Ap 9:26–30).