Võib tulla hetki, kus saad aru, et sa ei olnud nii tugev, kui arvasid. Sõnad, mis kõlasid kindlalt, jäid tegudena tegemata. Otsused, mis pidid kaitsma, teevad nüüd haiget. Siis tekib hirm, et oled midagi pöördumatult sassi ajanud – et usaldus on kadunud ja tagasiteed enam ei ole. Peetruse lugu meenutab, et läbikukkumine ei pea olema lõpp-punkt. Isegi seal, kus häbi on vaikne ja sügav, ei ole lugu veel lõpetatud.
Peegeldus
Peetruse lugu julgustab sind mitte jääma häbi sisse kinni. Kahetsus ei pea olema lõpp, vaid võib olla uue algus. See, et sa ei olnud nii tugev, kui lootsid, ei tähenda, et Jumal ei saaks sinuga edasi minna. Vastupidi – just sellises aususes võib sündida midagi uut, ehtsamat ja elukestvamat.
Läbikukkumine ei tähenda, et sa oled väärtusetu või et su lugu on rikutud. See võib tähendada, et sa oled inimesena päriselt kokku puutunud oma piiridega. Ja just seal võib alata küpsem usaldus, sügavam mõistmine ja tõeline kasv. Mitte kõik, mis murdub, ei lähe katki – mõni asi murdub selleks, et saaks õigesse kohta tagasi painduda.
Peetrus
Peetrus oli üks Jeesuse kõige lähedasemaid jüngreid. Ta oli julge, otsekohene ja veendunud, et suudab Jeesusele lõpuni ustavaks jääda. Ometi, hetkel, mil surve kasvas ja hirm oli suur, salgas Peetrus Jeesust kolm korda. Kui kukk kires, sai ta aru, mis oli juhtunud, ja see murdis ta südame (Mt 26:69–75).
Pärast ülestõusmist kohtus Jeesus Peetrusega uuesti. Ta ei tuletanud meelde süüd ega häbistanud, vaid küsis kolm korda sama küsimuse: „Kas sa armastad mind?“ Nii andis Jeesus Peetrusele tagasi nii väärikuse kui ka vastutuse (Jh 21:15–19).