On hetki, kus tundub lihtsam mitte silma paista, mitte sekkuda, mitte oma arvamust välja öelda. Kardetakse, mida teised arvavad, kas kaotatakse sõpru, positsiooni või turvatunne. Vaikimine tundub ohutum kui nähtavaks saamine.
Peegeldus
Estri lugu tuletab meelde, et julgus ei sünni hirmu kadumisest, vaid otsusest mitte lasta hirmul viimast sõna öelda. Süda võib väriseda ja samm võib tunduda liiga suur, aga otsus võib ikkagi sündida. On hetki, kus elu ei liigu edasi iseenesest. Vaikus ei ole alati neutraalne – mõnikord tähendab see, et keegi peab astuma sammu, isegi siis, kui see maksab midagi. Ja vahel ei ole küsimus selles, kas sa oled piisavalt tugev, vaid selles, kas sa oled valmis olema kohal. Sest mõnes loos on just sinu hääl see, mis peab kõlama – mitte valjult, vaid õigel hetkel.
Ester
Ester oli noor naine, kes sattus ootamatult kuninganna rolli. Ta elas keskkonnas, kus vale samm võis maksta elu, ja kui selgus, et tema rahvast ähvardab häving, seisis ta raske valiku ees: kas vaikida ja jääda varju või astuda välja ja riskida kõigega. Ester kartis, kuid otsustas siiski minna kuninga ette, isegi siis, kui tal polnud kindlust, et teda kuulatakse. See samm muutis sündmuste käiku ja päästis paljud (Est 2–7; eriti 4:13–16).