Ka tänapäeval tuleb ette olukordi, kus näeme, et midagi peaks muutuma, kuid ei tahaks olla see, kes esimese sammu teeb. Võib tekkida hirm: kas mul on üldse õigus midagi öelda? või kas ma olen piisav, et vastutust võtta? Sageli oodatakse, et keegi teine juhiks, otsustaks või kannaks raskuse.
Peegeldus
Deboora lugu julgustab usaldama seda, mida oled näinud ja mõistnud. Juhtimine ei tähenda alati esiplaanil olemist – mõnikord tähendab see valmisolekut seista õigel ajal õiges kohas ja anda teistele julgust edasi liikuda. Ka vaikne, tasakaalukas julgus võib muuta olukordi rohkem, kui arvata oskad.
Deboora
Deboora oli kohtumõistja ja prohvet, kelle poole inimesed tulid nõu küsima. Ajal, mil Iisrael elas hirmu ja surve all, oli ta see, kes nägi olukorda selgemalt ja julges tegutseda. Ta kutsus Baaraki lahingusse, kuid too kartis minna ilma Deboora toetuseta. Deboora ei tõrjunud vastutust, kuid ei otsinud ka au endale – ta seisis seal, kus oli vaja, ja julgustas teisi astuma oma rolli (Km 4–5).
Deboora ei tegutsenud häälekalt ega enda tõestamiseks. Tema jõud tuli tarkusest, kuulamisest ja julgusest öelda välja see, mida oli vaja öelda. Ta ei sundinud, vaid kutsus.