Tänapäeval kohtame samuti olukordi, kus maailm tundub korrast ära – ebaõiglus, hirm, kriisid isiklikul või laiemal tasandil. Tekib tunne, et üks inimene ei saa midagi muuta ja targem on lihtsalt taanduda või vaikida.
Peegeldus
Juuditi lugu julgustab sind uskuma, et ka üks inimene võib muuta rohkem, kui esmapilgul paistab. Julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid otsust mitte lasta hirmul viimast sõna öelda. Ka siis, kui olukord näib lootusetu, võib sinu selgus, ausus ja valmisolek astuda samm olla see, mille kaudu sünnib muutus.
Juudit
Juudit elas ajal, mil tema rahvas oli surutud nurka ja hirm valitses kõiki. Vaenlane tundus liiga tugev ja linn, kus nad elasid oli piiramise all. Paljud olid valmis alla andma. Juudit aga ei leppinud mõttega, et see ongi ainus võimalik lõpp. Ta võttis vastutuse, valmistus hoolikalt ja astus ohtlikku olukorda mitte jõu ega vägivalla pärast, vaid selge mõistuse, julguse ja usaldusega Jumala vastu. Tema tegu pööras olukorra ümber ja tõi rahvale pääsemise (Jdt 8–13).
Juudit ei olnud sõdalane ega juht ametlikus mõttes. Ta oli inimene, kes nägi, et keegi peab midagi tegema, ja otsustas olla see keegi. Ta teadis, et risk on suur, kuid lootusetus ilma tegutsemiseta tundus veel raskem.