On unistusi ja palveid, mis ei täitu siis, kui tahaks. On ootamist, mis venib, ja küsimusi, miks teistel näib kõik lihtsamalt minevat. Võib tekkida vaikus, kus sa enam ei julge väga loota, et mitte uuesti pettuda.
Peegeldus
Eliisabeti lugu julgustab hoidma südant avatuna ka pika ootamise sees. Mitte iga vastus ei tule kiiresti, aga see ei tähenda, et sind oleks unustatud. Rõõm ei pea alati olema vali ega kiire – mõnikord on see vaikne ja küps, sündides alles pärast pikka teekonda. Ja ka siis, kui sa oled pidanud kaua ootama, võib sinu loos olla koht uuele algusele.
Eliisabet
Eliisabet elas aastaid koos igatsusega, mis ei täitunud. Tema ja ta mees Sakarias soovisid last, kuid aeg läks ja midagi ei juhtunud. Tema olukorda saatis vaikus ja tõenäoliselt ka teiste inimeste pilgud ning küsimused. Piibel ütleb, et Eliisabet ja Sakarias olid ustavad, kuid see ei tähendanud, et elu oleks olnud kerge. Alles väga hilja, ajal, mil lootus oli peaaegu kustunud, kuulis Eliisabet sõnumit, et ta saab lapse. Ta nägi selles mitte juhust, vaid Jumala hoolt ja pöördumist tema poole (Lk 1:5–25).
Kui Maarja Eliisabeti külastas, ei olnud Eliisabet kade ega kibestunud. Vastupidi – ta rõõmustas teise rõõmu üle ja nägi suuremat pilti, milles ka tema enda lugu leidis koha (Lk 1:39–45).