Elus tuleb ette valikuid, mille kohta keegi ei oska öelda, kas need viivad „õigesse kohta“. Tuleb otsustada, kas jääda sinna, mis on tuttav ja turvaline, või astuda edasi, kuigi hirm on alles ja plaanid ei ole veel selged.
Sageli ei ole kindlust, kas see püsivus või pingutus midagi muudab või kas keegi seda üldse märkab. Ruti lugu meenutab, et ustavus ei tähenda kindlat tulevikku, vaid otsust teha järgmine samm ka siis, kui sa ei näe veel, kuhu see viib.
Peegeldus
Ruti lugu meenutab, et elu ei liigu alati selge plaani järgi. Sageli ei ole näha, kuhu tee viib, ja küsimus ei ole mitte tuleviku kindluses, vaid selles, kuidas sa astud järgmise sammu. Rutt ei teinud suuri otsuseid kindla lõpptulemuse nimel. Ta jäi ustavaks seal, kus oli, ja ausaks selles, mis oli tema ees. Need sammud olid väikesed ja argised, aga just nende kaudu avanes midagi uut. Mõnikord sünnivad kõige olulisemad pöörded mitte suurtest valikutest, vaid igapäevasest truudusest. Ja isegi siis, kui sa ise seda ei näe, võivad need sammud saada teedeks, mille kaudu Jumal loob midagi elavat ja kestvat.
Rutt
Rutt kaotas noorelt oma mehe ja seisis valiku ees: minna tagasi tuttavasse ja turvalisse paika või jääda koos Noomiga, kellel polnud talle midagi pakkuda peale ebakindla tuleviku. Ta lahkus oma rahva ja harjumuste juurest ning astus sammu tundmatusse, ilma lubadusteta, et elu paremaks läheb. Ta tegi lihtsat ja rasket tööd, hoidis ustavust ja lootust ka siis, kui tulevik oli lahtine. Aja jooksul sai just sellest otsusest alguse uus elu ja koht, kuhu ta kuulus (Rt 1–4).