Tundub, et teised on enesekindlamad, osavamad või paremini ette valmistatud. Enda sees on aga kahtlus: kas mina ikka suudan? või kas minust üldse piisab? Sageli ei takista edasi liikumist mitte võimaluste puudus, vaid hirm, et sa ei ole piisavalt hea.
Peegeldus
Gideoni lugu julgustab sind mitte ootama hetke, mil tunned end täiesti kindlana. Julgus ei sünni alati enesekindlusest – mõnikord sünnib see siis, kui astud sammu hoolimata oma hirmust. Sa ei pea olema suur, et olla kasutatav. Mõnikord piisab sellest, et oled valmis usaldama ka siis, kui tunned end väiksena.
Gideon
Gideon elas ajal, mil Iisrael oli hirmu all ja pidevas ohus. Kui ingel teda kõnetas, oli Gideon parajasti vilja peitmas – mitte kangelasena, vaid inimesena, kes püüdis lihtsalt ellu jääda. Kui talle öeldi, et Jumal on temaga ja tahab teda kasutada, ei tundnud Gideon end sugugi sobivana. Ta nimetas oma suguvõsa nõrgaks ja iseennast kõige väiksemaks. Ka siis, kui ta hakkas tegutsema, otsis ta korduvalt kinnitust, sest kartis eksida ja valesti kuulda (Km 6–7).
Gideon palus Jumalalt kinnitust ja pani maa peale villatüki – esmalt nii, et vill oleks hommikuks märg ja maa kuiv, ja järgmisel korral vastupidi. Ta tegi seda, sest kartis eksida ja tahtis olla kindel, et ta on Jumala tahet õigesti mõistnud (Kohtumõistjate 6:36–40).
Jumal ei lükanud Gideoni kahtlusi kõrvale ega häbistanud tema hirme. Ta andis talle aega, kinnitust ja samme, mis aitasid tal kasvada. Isegi siis, kui Gideoni vägi tundus piisav, vähendas Jumal tema armee väikseks, et oleks selge: tulemus ei sõltu inimlikust tugevusest, vaid usaldusest.