Võib-olla tunned seda hetke, kui sind ei märgata ega võeta tõsiselt. Siis tuleb pikk ootamine, kus sa ei saa aru, miks asjad ei liigu. Ja isegi kui midagi lõpuks õnnestub, võib juhtuda, et eksid, teed vale valiku või rikud midagi ära. Tekib hirm, et nüüd on kõik läbi.
Peegeldus
Taaveti lugu näitab, et elu Jumalaga ei ole sirgjooneline edulugu, vaid tee, kus valgus ja vari käivad koos.
On hetki, kus süda on avatud ja samm kindel, ja hetki, kus inimene eksib ning ei tunne enam iseennastki ära.
Aga Piiblis ei lõpe lugu seal, kus algab kukkumine. Eksimus ei pea olema lõpp-punkt, vaid võib saada paigaks, kus inimene õpib ausust – mitte enda õigustamist, vaid tõtt enda kohta. Seal sünnib alandlikkus, mis ei murra, vaid puhastab. Ja lootus, mis ei põhine edul, vaid teadmisel, et Jumal ei loobu ka siis, kui inimene komistab. Elu ei koosne ainult suurtest võitudest. Sageli kujuneb see väikestest, püsivatest sammudest – tagasi valguse poole, tagasi tõe juurde, tagasi elu juurde.
Taavet
Taavet oli noorim poeg, keda tema enda peres ei peetud kuigi oluliseks. Kui prohvet Saamuel tuli uut kuningat võidma, ei arvanud keegi, et just tema võiks olla valik. Jumal aga nägi midagi, mida teised ei näinud – Taaveti südant (1Sm 16:1–13). Ometi ei tähendanud see, et tema elu oleks kohe korda läinud. Ta pidi aastaid ootama, teenima varjus ja põgenema Sauli eest, kuigi talle oli juba öeldud, et ta saab kuningaks (1Sm 18–24). Hiljem, kui Taavet oli lõpuks jõudnud võimu ja edu tippu, tegi ta ränga vea. Ta kasutas oma positsiooni valesti, tegi teistele haiget ja pidi silmitsi seisma süü ja tagajärgedega. Ometi ei pöördunud Jumal temast ära – Taavet kahetses ja leidis andestuse (2Sm 11–12; Ps 51).