On hetki, kus tunned, et sinu pingutus ei vii kuhugi. Sa püüad teha õigeid valikuid, pingutad koolis või tööl, hoiad eemale jamadest – ja ikkagi tundub, et elu ei liigu edasi. Sind ei märgata, sind mõistetakse valesti või satud olukorda, kus sa ei saa ise midagi muuta. Tekib küsimus, kas sellel pingutusel on üldse mõtet?
Peegeldus
Joosepi lugu meenutab, et paigalseis ei tähenda alati läbikukkumist. On aegu, kus elu ei liigu edasi nii, nagu sa ootasid –ja just siis võib tunduda, et midagi on valesti. Aga Piiblis on hetki, kus kõige olulisem ei toimu nähtaval pinnal. Joosep ei kasvanud kõige rohkem siis, kui tal läks hästi, vaid seal, kus keegi ei plaksutanud ja keegi ei märganud. Mõnikord teeb Jumal tööd sinu sees, enne kui midagi muutub sinu ümber. See tähendab, et Jumal võib kujundada sinu hoiakuid, iseloomu ja sisemist kindlust enne, kui olukorrad su elus muutuvad. Ja isegi siis, kui tundub, et midagi ei juhtu, ei pruugi Jumal olla kaugel. Ka see, kuidas sa praegu elad ja püsid – kuidas sa valid aususe, lootuse või kannatlikkuse –võib olla osa loost, mis alles ootab avanemist.
Joosep
Joosep oli noor, kellel olid unistused ja soov õigesti elada. Ometi juhtus temaga asju, mis tundusid täiesti ebaõiglased: tema vennad reetsid ta ja müüsid orjaks, teda süüdistati vales ning ta veetis aastaid vanglas, kuigi ta polnud midagi valesti teinud. Pikka aega ei paistnud tema ustavusel olevat mingit tulemust. Alles palju hiljem sai selgeks, et need rasked aastad valmistasid teda ette ülesandeks, kus ta sai päästa teisi ja teha head (1Ms 37; 39–41; 50:20).