Viimane peegeldus

Kõik need lood räägivad inimestest, kes ei olnud täiuslikud ega kindlad. Mõned neist ootasid kaua, mõned eksisid valusalt, mõned kartsid, mõned põgenesid, mõned vaikisid, kui oleks tulnud rääkida. Nad ei teadnud ette, kuidas nende lugu lõpeb – nad nägid ainult järgmist sammu.

Kui neid lugusid koos vaadata, saab selgeks, et Piibel ei jutusta eelkõige kangelastest, vaid inimestest. Inimestest, kes kahtlesid, murdusid ja alustasid uuesti. Ja nende lugude keskel on Jumal, kes ei jäta pooleli siis, kui inimene eksib, vaid jätkab teed koos temaga.

Taskupeegel ei küsi sinult, kas sa oled piisavalt tugev, tark või kindel. Ta küsib, kas sa oled valmis ausalt endasse vaatama. Sest ka katkine lugu võib olla alles pooleli. Ja ka sina võid olla just seal, kus algab midagi uut – isegi kui see praegu nii ei paista.

Pildil istub väike kassipoeg peegli ees. Ta on väike, pehme ja ettevaatlik. Ta ei poseeri ega näi teadvat, kes ta võiks olla. Ta lihtsalt vaatab.
Peeglist aga ei vaata vastu sama kass, vaid lõvi – rahulik, tugev ja kindla pilguga. Mitte ründav, vaid kohal. Justkui keegi, kes teab, kes ta on.

See pilt meenutab kõiki neid Piibli lugusid, kus inimene näeb end ühena, aga Jumal näeb midagi enamat.
Joosep nägi end vangina, Jumal nägi päästjat.
Ester nägi hirmu, Jumal nägi julgust.
Gideon nägi nõrkust, Jumal nägi vaprust.
Peetrus nägi läbikukkumist, Jumal nägi taastatud südant.
Hagar nägi üksindust, Jumal oli alati temaga.

Kassipoeg ei muutu peegli ees lõviks. Aga peegel näitab tõde, mida ta ise veel ei tea.
Nii on ka nende lugudega – ja meie lugudega. Me ei ole need, kelleks alles peame saama omast jõust. Me oleme need, keda nähakse ja kujundatakse.

Taskupeegel ei ütle, et sa peaksid end kohe tugevana tundma.
Ta ütleb, et sa ei pea end lõpuni mõistma, et olla nähtud.
Ja et vahel piisab sellest, kui julged vaadata – isegi siis, kui peeglist vaatab vastu keegi, keda sa veel ei tunne.