Paljud seisavad sarnases olukorras. Elu ei lähe plaani järgi – tekib vastutus, mida ei osatud oodata, või muutus, milleks ei olda valmis. Võib tulla tunne, et „see ei olnud see elu, mida ma ette kujutasin“. Segadus ja hirm käivad sageli käsikäes küsimusega: kas ma saan sellega hakkama?
Peegeldus
Maarja lugu julgustab usaldama ka siis, kui vastuseid on vähe ja küsimusi rohkem kui kindlust. Ta ei teadnud, kuidas kõik laheneb, aga ta oli valmis astuma sinna, kus tee alles algas. Ta ei saanud olukorda juhtida ega riske maandada. Tema „jah“ ei sündinud kontrollist, vaid otsusest usaldada ka siis, kui ebakindlus jäi alles.
See meenutab, et küpsus ei alga alati selgusest. Mõnikord algab see hetkest, kus inimene julgeb öelda „jah“ mitte valmis lahendusele, vaid teele, mida ta veel ei näe.
Maarja
Maarja oli noor naine, kelle elu kulges tavapärast rada, kuni üks sõnum pööras kõik pea peale. Talle anti teada, et ta saab lapse viisil, mida ta ei osanud ette kujutada ega seletada. See tähendas küsimusi, kahtlusi ja võimalikku häbistamist teiste silmis. Maarjal ei olnud selgust, kuidas inimesed reageerivad või kuidas elu edasi läheb. Ometi otsustas ta usaldada ja astuda sellesse, mida ta täielikult ei mõistnud (Lk 1:26–38).
Maarja ei saanud kogu pilti ette. Tal oli ainult järgmine samm ja lubadus, et ta ei ole üksi. Aastate jooksul pidi ta korduvalt talletama asju oma südames, mõtlema nende üle ja elama teadmisega, et tema laps ei kuulu ainult talle (Lk 2:19; 2:51).