On hetki, kus tehakse otsus, mis tundub alguses süütu või ahvatlev. Alles hiljem saab selgeks, et sellel olid suuremad tagajärjed, kui osati arvata. Siis tulevad süü, häbi ja soov peitu pugeda – teiste eest, vahel ka iseenda eest.
Peegeldus
Eeva lugu julgustab mõistma, et eksimus ei tee sind nähtamatuks ega väärtusetuks. Jumal ei pöördu ära ka siis, kui sina tahaksid kaduda. Vastutus on päris, aga nii on ka hool. Häbi ei pea olema koht, kuhu jääd – see võib olla koht, kust sind otsitakse ja edasi aidatakse. Eeva lugu meenutab, et eksimus ei kustuta su väärtust ega muuda sind Jumala jaoks nähtamatuks.
Eeva
Eeva seisis olukorras, kus talle anti valik. Talle lubati tarkust ja paremat arusaamist, kuid vaikiti maha tagajärjed. Hetk, mis algas uudishimu ja sooviga „rohkem teada“, lõppes süü ja häbiga. Pärast keelatud vilja söömist ei toonud teadmine vabadust, vaid hirmu – Eeva ja Aadam peitsid end ning tundsid, et nad on midagi pöördumatult rikkunud. Ometi ei jätnud Jumal neid sinnapaika. Ta otsis neid üles, rääkis nendega ja tegi neile katte, et nad ei peaks oma häbi üksi kandma (1Ms 3).
Eeva lugu ei lõpe süüdistuse või hülgamisega. See on lugu inimesest, kes eksis, aga kellega Jumal jäi kontakti. Tagajärjed olid reaalsed, kuid suhe ei katkenud.